Kindlasti olete märganud Vesneris ja selle lähiümbruse põldudel kahte tegelast veidralt vehkimas. Need oleme meie – Margus ja Tairi, hobidetektoristid. Meie hobi on ajendatud huvist ajaloo vastu ning soovist rikastada eelkõige oma kodukoha kultuuripärandit.
Mina tegelen antud hobiga alates 2021. aastast. Põllule minnes oli mul pea alati kaasas tütar Tairi, keda see samuti väga huvitas. Algselt oli ta mul nn labidamees, kes kaevas leide välja. Kord andsin talle proovida teist kaasavõetud detektorit. Ja arvake ära, mis oli tema esimene leid: see oli tsaariaegse kullast abielusõrmus kaaluga 10 grammi. Selle leiuga „haigestus“ ta lõplikult ja alates 2023. aastast on ka tema koolitatud ja atesteeritud hobidetektorist. Et teid nüüd mitte eksiteele viia, siis pean nentima, et sellised leiud on siiski üliharvad. Vahel kõnnid mitu päeva, saagiks vaid pudelikorgid ja traat.
Kuid maapind peidab päris palju põnevat. Näiteks oleme Vesnerist leidnud viikingiaegse peitvara, mis kätkes endas hulgaliselt käevõrusid, kuljuseid ning ehteid. Kahjuks oli saatus nendega karmilt ümber käinud – enamus oli laiali ja puruks küntud. Aga märk jäi siiski kaardile. Lisaks on Vesnerist 1930ndatel leitud ka hõbeaare, mis koosnes araabia müntidest. See kõik räägib meie kodukoha väga pikast ja põnevast alajoost.
Igal leiul on rääkida oma lugu. Teeme arheoloogidega pidevalt koostööd ja enamus põnevatest leidudest asuvad hoidlates, oodates identifitseerimist ja ekspertiisi. Üks eluleide on mul kullast pitsatsõrmus, millest on ka allpool pisut juttu. Proovime ka edaspidi teid oma tegemistega kursis hoida.
Tekst ja fotod: Margus Visnapuu
KULLAST PITSATSÕRMUS TARTUMAALT
Tekst Muinsuskaitseameti FB lehelt:
https://www.facebook.com/muinsuskaitseamet/photos/kullast-pitsats%C3%B5rmus-tartumaalt2022-aasta-suvel-tartumaalt-vesneri-m%C3%B5isa-kunagis/545057524314272/
2022 aasta suvel Tartumaalt Vesneri mõisa kunagistelt maadelt leitud kullast vapikujutisega pitsatsõrmus on eriline leid. Mitte niivõrd materjali poolest, vaid seetõttu, et arheoloog Erki Russowil õnnestus arhiiviallikate põhjal 17. saj sõrmus kokku viia selle kunagise omanikuga. Tuleb silmas pidada, et vapiga pitsatsõrmused olid omal ajal eelkõige isikutunnistused, millega pitseerida lepinguid või kirju. Lihtsa kompositsiooniga vapisümboolika viitas, et selle omanik kuulus pigem uusaadli sekka. Vihjeid annavad ka vapil olevad initsiaalid „I F“ ning leiukoht Vesneri mõisa läheduses, mida esmakordselt allikates mainitakse juba 1532. a. Russowi detektiivitöö tulemusena teame, et sõrmus kuulus Tartu ülikoolis juurat õppinud Johan Fritzbergile, kes hiljem töötas Riia linnusekohtus.
Fritzbergide suguvõsale kuulus 17. sajandil ka Vesneri mõis. Õnneliku juhusena on arhiivis säilinud ka 1694. aastast dokument, mis on pitseeritud sama sõrmisega, nii et kuldehe jäi maapõue millalgi peale seda aastat. Kuidas Johan oma kuldsõrmusest ilma jäi? Ühe võimaliku stsenaariumi kohaselt võis sõrmus sattuda mõisa põllule sõnnikuga, sest ka mõisakäimlaid tühjendati väljaheidetest ning lampkastide sisu laotati mõisamaadele põllurammuks. Kas sõrmus lahkus käimlas argitoimetuse käigus sõrmest kogemata või visati lampkasti teadlikult, võime vaid oletada.
Pikem kirjutis leitud sõrmusest siin: https://tuna.ra.ee/kaotatud-ja-leitud-tukike-17-sajandi-ajalugu-vesneri-moisa-maadelt-lk-27-34/